Eestikeelne Piibel 1997
Luuka 19 Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
„Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”
Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid,
öeldes neile: „Kirjutatud on:Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.”
Ja Jeesus oli päevast päeva õpetamas pühakojas. Aga ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust teda hukata, samuti ülikud,
ent nad ei leidnud, mida teha, sest kogu rahvas rippus Jeesuse küljes teda kuulates.
Luuka 20 Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde
ja küsisid temalt: „Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?”
Jeesus kostis neile: „Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle,
kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest.”
Aga nemad arutasid omavahel: „Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: „Miks te siis ei uskunud teda?”
Kui me aga ütleksime: „Inimestest”, siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet.”
Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.
Siis Jeesus ütles neile: „Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen.”
Jeesus aga hakkas rahvale rääkima seda tähendamissõna: „Üks inimene istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ning reisis pikaks ajaks võõrsile.
Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et need sellele annaksid viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel teise sulase. Nemad peksid ja solvasid tedagi ning saatsid ta minema tühjade kätega.
Ja ta läkitas veel kolmanda. Aga sellegi nad peksid veriseks ja viskasid välja.
Siis mõtles viinamäe isand: „Mis ma pean tegema? Ma saadan oma armsa poja, võib-olla teda nad häbenevad.”
Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: „Tema ongi see pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!”
Ja nad viskasid ta viinamäelt välja ning tapsid ära. Mida nüüd viinamäe isand teeb nendega?
Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.” Seda kuuldes nad ütlesid: „Taevas hoidku selle eest!”